Minu Barcelona mäe ja mere embuses

Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase. Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu. Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.