Oma tuba

Virginia Woolfi (1882–1941) peetakse üheks XX sajandi tähtsamaks modernistlikuks autoriks. Kirjandusloos tuntakse teda eelkõige romaanikunsti uuendajana, kuid Woolfi mänglev ja julge kirjutuslaad avaldub ka novellides ja arvustustes, samuti esseedes, millest suurem osa autori eluajal ilmuda ei jõudnudki. „Oma tuba“ sündis kahest ettekandest teemal „Naised ja ilukirjandus“, mille Woolf pidas aastal 1929, kuid mis mõjuvad värskelt ja aktuaalselt ka täna. Essee illustreerib nii Woolfi lopsakat stiili kui ka oskust käsitleda oma kaasaja põletavamaid maha vaikitud probleeme elegantse vaimukusega. Woolfi elujaatavast toonist peegeldub soov vabaneda mistahes jäigastunud mõõdupuudest, ilma et seejuures takerdutaks kammitsevasse ängistusse. Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Virginia Woolfi romaanid „Tuletorni juurde“ (1983, nr 5–7) Malle Talveti ja Jaak Rähesoo tõlkes, „Orlando. Elulugu“ (1997, nr 31–34), „Proua Dalloway“ (1998, nr 13–16) ja „Lained“ (1999, nr 3–6), tõlkijaks Riina Jesmin, autobiograafiline „Olemise hetked. Märkmeid möödanikust“ (2013, nr 33–35), mille on tõlkinud Krista Mits, ning lühijuttude valimik „Kirjutamata romaan ja teisi jutte“ (2017, nr 25–26) Mirjam Parve tõlkes. „Oma toa“ uustrüki saatesõna on kirjutanud Eret Talviste.