Stockholm 1793 kriminaalromaan

Rootsi kuningas Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad omakasu taga ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia. 1793. aasta sügisel leitakse Stockholmis Södermalmi aguli solgijärvest käte ja jalgadeta surnu. Tiisikushaige jurist Cecil Winge, kellel on õiglusejanuse idealisti maine, on otsustanud kuritöö ohvri isiku ja saatuse iga hinna eest välja selgitada. Romaan „1793” maalib Gustav III aja lõpust naturalistliku, tumedates toonides pildi. Jurist Cecil Winge, sõjaveteran Mickel Cardell, velskriõpilane Kristofer Blix, ketrusmaja vang Anna Stina Knapp ja teised tegelased, kelle lood romaanis põimuvad, on igaüks omal moel sõjast, haigustest, julmusest, ebaõiglusest ja kõlvatusest sandistatud aja ohvrid, kes siiski kannavad hinges unistust paremast tulevikust. Selle teose iseloomustamiseks on vermitud mõiste Bellman noir, mis annab mõista, et ajastu ja olustiku kirjeldamisel on autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud. Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist. Tuuakse tapapakk, lihtne palgijupp, mis on sälke ja plekke täis. Surmamõistetu lükatakse kaelapidi selle vastu. Üks sulane toetab jala tema abaluude vahele, teine tõmbab rihma tema parema käe ümber ja seob selle paku külge. Kõigepealt raiutakse käsi maha, et oleks kindel, et isegi surmamõistetu ei lähe teise ilma valutult. Timukas võtab koha sisse ja kui kirves tõuseb, jääb rahvas vait. Üks naljahammas, kes kasutab seda vaikust tagareast ropu sõna hõikamiseks, kutsutakse korrale. Röögatades laseb Höss kirvel langeda, aga peatab selle mehe värisevast käest napilt jala võrra kõrgemal. Höss on oma artistivõimete üle uhke. Ta pühib varrukaga laubalt kujuteldavat higi, paneb käed ristluudele ja teeb, nagu sirutaks selga, justkui oleks rasket koormat vedanud. Pööbli kiiduavaldused on sedavõrd innustavad, et timukas kordab sama tempu veel kolm korda. Surmamõistetu on nutma hakanud. Kuigi teda ei hoita enam kinni, ei liigu ta paigast, aga tema keha raputavaid nuukseid näevad kõik selgesti. Viinauimast hoolimata on meister Höss piisavalt vilunud, et aru saada: nüüd peab ta kohtuotsuse täide viima, muidu hakkab pööbel nurisema. Nutt valjeneb lootusetuks ulgumiseks, mis vaigistab isegi ülesköetud rahvamassi. Meeleolu muutub ootusärevaks...