Veri lumel

VERI LUMEL. Olav Johansen on düslektikust palgamõrvar, kes kipub liialt kergesti armuma. Tal on käsil pikk armastuskiri, samal ajal töötab ta Oslo kõige mõjuvõimsama narkokuninga Daniel Hoffmanni teenistuses. Ühel päeval saab Olav aga pisut ootamatu ülesande – kõrvalda Hoffmanni noor, kaunis ja truudusetu naine. Ta hakkab teda salaja jälgima, kuni juhtub vältimatu: ta armub temasse. Oslo kohal langeb laia lund ning see 1975. aasta talv tõotab pakase poolest veel kauaks meelde jääda. VEEL VERD. 1977. aasta augustis sõidab üks mees muust maailmast eraldatud külla Norra põhjaosas. Ta nimi on Ulf, tal pole pagasit, kuid ta väidab, et läheb jahile. Veetes aega saamide ja lestadiuslaste seas, kes järgivad vana kristluse tavasid, avastab ta enda jaoks kultuuri, mis on korraga külalislahke ja ainulaadne, abivalmis ja tundmatu. Küla kirikuteener Lea annab Ulfile kasutada vintpüssi ja jahitorni, kus südaööni paistev päike teda ärkvel hoiab, samal ajal kui ta rahutult Finnmarki monotoonset tasandikku jälgib. Tasapisi saavad aga Lea ja tema poeg Knut aru, et Ulf ei olegi jahimees, vaid hoopis ise kellegi teise saakloom. Ja jahimehed on juba teel. Jaan Martinson soovitab: “Norra kuulsaima (krimi)kirjaniku põhjamaisus on hunnitu. Ses vereraamatus, kus politseinikud – ka Nesbø loodud kuulus Harry Hole – ei figureeri, on ehe kaamoslik taust, ent pilve vahelt särab päikesekiir. Kahe looga suudab autor tõestada, et palgamõrvarid on samuti inimesed, kelle süda pole läbinisti kalk ning kes suudavad armastada ja olla armastatud. Äraspidised lemberomaanid või nii…”