Triloogia Unetu ; Olavi unenäod ; Õhtuväsimus

„Triloogia“ koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. „Unetus” jutustab kahest noorest inimesest, Aslest ja Alidast, kes kiinduvad teineteisesse juba esimesel kohtumisel ja kasvavad teineteisega lahutamatult kokku. Asle on andekas pillimees, ta on selle oskuse isalt pärinud, ja kui ta viiulit mängib, tunnevad mõlemad, et nad on kui üks ja otsekui hõljuvad ära taevalaotusesse. Alida on lapseootel, kui nad peavad oma kodukohast lahkuma ja Bjørgvini (tänane Bergen) seilama. On hilissügis, väljas on vihm, külm ja kõle, ja nad ekslevad ringi, otsivad öömaja, ent kõikjal vaid keeldutakse noori majja vastu võtmast. Viimaks leiab Asle neile peavarju ja samal ööl toob Alida nende poja Sigvaldi ilmale. Ent sellele eelnevate kohutavate sündmuste vari mõjutab edaspidi pöördumatult nende saatust. „Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, ent nüüd kannavad nad nimesid Olav ja Åsta. Noored on Bjørgvinist lahkunud ja elavad eemal asuvas mahajäetud majas. Ühel päeval, kui Olav läheb jalgsi linna sõrmuseid ostma, sest talle on olnuline, et teised neist kui korralikest paari pandud abieluinimestest mõtleksid, kohtab ta teel kummalist vanameest, kes ta vaatamata uuele nimele ära tunneb. Sõrmuste asemel ostab Olav armastatud tüdrukule imekauni käevõru. Ent kuna vanamehel on korda läinud teda paljastada, võetakse Olav kinni ja puuakse ilma õigusemõistmiseta üles. „Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Tegemist on Asle ja Alida tütrega, Sigvaldi poolõega. Müstiline ja tõlgendusterohke. Hümn Armastusele. Fosse kirjutamise stiili iseloomustavad sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile oma rütmi. Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi. Väheste vahenditega suudab autor öelda mõtlemapanevalt palju. Raamatus vahetuvad tegelikkus ja unenäod, elu ja surm. Selles on juttu igikestvast armastusest, halastusest ja leppimatusest. Fosse kirjutab elu mitmekihilisusest, sellest, mis jääb inimese sünni ja surma vahele, kirjutab üksindusest ja igatsusest, kannatusest ja kaotusvalust, aga ka usust, lootusest ja armastusest. Tema loomingu esineb tihti mõttelisi rännakuid ajas ja ruumis, metafüüsilist dimensiooni, piibellikku allusiooni. Jon Fosse (1959) on norra kirjanik ja dramaturg, Nobeli kirjandusauhinna laureaat, keda on nimetatud ka Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipätijaks. Ta on enim mängitud kaasaja autor maailmas. Jon Fosse draamaloomingus on 40 näidendit, neid on lavastatud üle 900 korra kõikjal maailmas. Viimastel aastatel on ta enim pühendunud luule ja proosateoste kirjutamisele. Fosse arvukate kirjandus- ja teatriauhindade seast võib leida veel Põhjamaade teatriliidu dramaturgiaauhinna, Skandinaavia rahvusteatrite auhinna, Rootsi Akadeemia Põhjamaade auhinna, Rahvusvahelise Ibseni auhinna ja Põhjamaade kõige esinduslikuma – Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna 2015, mille ta pälvis käesoleva romaanitriloogia eest.