Kristus jäi pidama Ebolis

Carlo Levi (1902–1975) on kirjanik, maalikunstnik ja poliitik, kelle elust ja tegevusest saab kristalliseerida terve ühe ajastu – XX sajandi esimese poole – itaalia intellektuaali koondportree. 1935. aastal saatis fašistlik režiim Levi kui vasakpoolse teisitimõtleja asumisele puruvaesesse ja maailmast eraldatud Lõuna-Itaalia maakonda Lucaniasse, kuhu polnud jõudnud „ei Kristus ega raudtee“. „Kristus jäi pidama Ebolis“ on autobiograafiline ja poeetiline jutustus Levi pagenduseaastast Grassano ja Gagliano küla talupoegade seas, kelle elu kulges mitte ajaloolises, vaid müütilises ajas: täielikus sõltuvuses loodusest, sümbioosis vaimude ja loomadega, argipäeva reguleerimas rituaalid ja maagia. Seda kogemust on autor ise nimetanud ilmutuslikuks, talupoegade arhailine eluviis tuletas talle meelde progressi käigus ununenud väärtusi ja tõi ta intellektuaalide elevandiluutornist jälle alla maa peale. Raamatu lõpust leiab Kristiina Rebase saatesõna, mis tutvustab autorit, tema loomingut ja kohta Itaalia kultuuriloos ning annab suurepärase ülevaate ajastu poliitilisest ja ideelisest kontekstist.